Merle Jääger: «Ma tundsin täiesti ära Linnar Priimäe. Kusjuures, ma ütlen, iseennast on ilgelt keeruline mängida. Ja Linnar Priimägi tuli sellega täiesti usutavalt toime. Tundes Linnarit – ta üldiselt ongi sihuke. Teatud hetkedel ta ka elus parodeerib iseennast.

Mulle väga-väga meeldis see pilk, millega ta seda kutti hommikul vaatas enne seda, kui kutt suu lahti tegi. See oli õudselt hea pilk. Väga ilus.

Avdjuško mängitud hall ja kole naine oli eriti tore. Ma tean selliseid inimesi küll. (Lavastaja ja stsenarist mängis raamatukogutöötajat, kes Linnar Priimäge ära ei tundnud. – R.K.)

Ei, minu meelest on see äärmiselt lõbus ja lustakas lühifilm, kusjuures operaatoritöö on täitsa tore. Mulle hullult alguses väga-väga meeldisid need mõttetud raamaturiiulid. Need olid päris vahvad. Tore klassikaline kompositsioon. (Film algab stseeniga, kus on ruumiliselt natuke silmi hulluks ajavad raamaturiiulid. – R. K.)

Ja siis mulle meeldis see peegli kasutamine seal magamistoas. Valgus oli heledatel kehadel, ja see, mis peeglis toimus, oli nähtav ainult siis, kui sa seda väga tahtsid näha. Valguse oleks võinud ka teisiti sättida.

...Paralleel Fausti ja Priimäe vahel on ilmne – mõlemad otsivad midagi. Kes õnne, kes kuulsust, kes naudinguid.

...Õnneotsingud on nii Priimäe kui ka Fausti liikumapanevaks jõuks. Mäletatavasti oli Fausti ja Mefistofelese lepingu sisuks õnnemäng – kui Mefistofeles suudab korraldada asjad nii, et inimene ennast õnneliku ja rahuldatuna tunneks («Oh ilus hetk, oh viibi veel!»), saab Saatan tema hinge endale. Ka Linnar otsib kirglikult oma õnne ja on valmis selle eest nii oma hinge kui ka keha kinkima esimesele vastutulijale. «Oo, ma tean, vennad ja armastajad saaksid meist. Ma tean, et oleksin õnnelik nendega,» loeb Priimägi üksikus raamatukogus kauneid luuleridu ning suundub oma õnneotsinguile homoklubisse. Paraku ei leia mees sealt eest midagi muud peale mõistmatuse ja lühikese kehavedelikerikka naudinguhetke. Unistus võimalikust õnnest põrmustub vastu maapoisi lihtsameelset küsimust: mis su nimi on? Filosoof osutus vanaks ja kuulsusetuks narriks? Kuid Linnari pilgust ja teravmeelsest vastusest on näha, et ta on saanud homoklubist leitud poisilt kätte oma tilgakese nooruseliksiiri. Muide ka Fausti lepingu osaks Saatanaga oli neste neelamine, mis Fausti igavesti nooreks jättis. Ja nii edasi.

Ühesõnaga, kogu filmi mõte oli see, et Goethe on pede.»

Müütilistest ning kirjanduslikest tagamaadest tiines filmis (stsenarist ja režissöör Maria Avdjuško) saadetakse kangelane Linnar Priimägi (Linnar Priimägi) kaadritaguse telefonihääle (Edgar Savisaar) poolt võlurohtu otsima, millega seljatada kurja nõia Ansipi kants lahingus kultuuripealinna tiitli pärast.

...Teadmiste templis rahvusraamatukogus tarkuse kuldvillaku poole pürgides kohtab Priimägi Sfinksi (Maria Avdjuško raamatukoguhoidaja rollis), kes röövib tema identiteedi. See ongi filmi murdepunkt. Oma MINA soomusrüüst ilma jäänud kangelane avastab, et särav vaimumõõk on nürinenud ja ta seisab alasti, silmitsi uue kõleda maailmaga.

Seni müüte lahkav linateos muutub korraga äärmiselt nüüdisaegseks ning lõikavalt sotsiaalkriitiliseks. Üks filmi kõige mõjuvamaid kaadreid on kangelase teekond üle inimtühja Vabaduse väljaku. Filmiajaloos näitab meile sama halastamatult ausaid kaadreid näiteks Michelangelo Antonioni filmis «Zabriskie Point» ja Bernardo Bertolucci filmis «Sheltering Sky». Oma ette sümboolne on seos väljaku nimega: kas oma mina kaotus ongi vabadus? Vabadus millest ja milleks?

...Nappide vahenditega annab autor edasi muserdatud hinge kurbmängu tulevikuta ühiskonna džunglites: melanhoolsed meditatsioonid kokteiliklaasi taga kunstnike kohvikus, mis viivad õige pea liisunud õlle ja higiste kehade aroomidesse kahtlastes põrandaalustes urgastes.

...Järgneb kuulus orgiastseen (võrdle Stanley Kubricku viimase tööga «Eyes Wide Shut»), kus Vaim püherdab kõige tiirasemas ja lihalikumas kõntsas. Saabub hommik. Kirgastunud pilguga vaatab kangelane uut maailma ja Poissi. Ta on läbi käinud Surmavallast, tõusnud piinadest uuele elule, valgustusele. Aga kes on Poiss? Milleks teda vaja oli? Vastus saab olla vaid üks. Ta on LUNASTAJA.

Lühikeses teoses on autor suutnud kokku võtta inimeksistentsi traagika ja ülevuse.

...Tühjas toimetuses leian mõttesse vajunud Hõbemäe. Muljed filmist on tema meeltes kristalliseeruda jõudnud.

"Tead, mis see film mulle õpetas!"

"Noh?"

"Kui oled üle viiekümne mees, peab hakkama trenni tegema. Et kui homostseeni kutsutakse, on kõhulihased ilusti vinks-vonks!"